Juuli viimastel päevadel lõi ülakorrusele umbes 20 000 välgunoolt. Siin oli nii vali, et mõtlesin öösiti, kas katus annaks mulle veel ühe teki. Ei andnud. Järgmisel päeval korjasime oma kotid ja kampsunid kokku ning tormasime tööle, et mõelda, mis on iga seadme parool ja hiljem, kas me võime õhtusöögiks süüa midagi muud peale grillvorsti ja uute pottide.

Sügis on ka teistes valdkondades murranguline aeg. Elame põneval ajal. Pete ja mina istusime juunis nädal aega evakueeritud kontoris, samal ajal kui Dimexi kontorit Leppävirra'l renoveeriti. On hea, et brändifirmal on nüüd brändikontor. Lõpliku tagasiside uue kontori kohta loeme oma külaliste nägudelt.

Suvel käisime ka natuke ostlemas, nimelt septembrikuu üleriigilise telekampaania jaoks. Nüüd on „tööriiete” reklaami näidatud seoses miitingülekannetega MTV3maxis ja PKM-i piirkonnas MTV3-s. Naersin, kui kevadel mitu korda sain vastuseks „no muidugi olen ma teie reklaame näinud”, kui küsisin, kas bränd on tuttav. Oluline oli mitte kära teha, reklaam pidi kõnetama ka neid, kes Dimexi veel ei tunne (kurat, milline suurepärane asi nende elust puudu on..).

Sügisel valmistuvad Dimexi turunduspäkapikud samuti järgmiseks aastaks. Ülesannete nimekirjas on kataloogi ja eriti veebilehe uuendamine. Veebileht peab teenindama klienti ja peegeldama sama alandlikku ja jultunud suhtumist, mis meil on oma kollektsiooni ja muude tegevustega. Kataloog keskendub tootele endale ja teravale, täpsele teabele. Veebilehel võib olla paar kotti rohkem infot, aga vähesed naudivad sihitut nokitsemist. Me nokitseme tõelise eesmärgiga. Nüüd ehitame tööriistu neile, kes ostavad riideid, ja neile, kes on otsustanud selles riigis riideid kandes töötada. Projekti esmakohtumisel avastasin, et ma ei ole kõiketeadja. Vajame abi. Mida peaks veebilehelt leidma? Mida veel ja mis on juba liiga palju? Nüüd tuleb mind koolitada, lihtsalt postitada postkasti.

Tere tulemast tagasi tööle, hakkame välja mõtlema, mis töö sel sügisel ja selle saginaga lahti harutada.