Aasta tagasi käis vestlus umbes nii: "Ma arvan, et see aasta tuleb rahulikuma kasvu aasta." Mujal võivad asjad halvasti minna, aga mitte siin Soomes. Dimexil läks äri suhteliselt hästi. Oli omajagu õnne, sest me nägime tulevikku ette ja astusime olukorra muutmiseks jõulisi samme. See muutuski. Sel viisil saavutasime 2008. aastal tulemusi ja selle kaudu tugevdati vundamenti 2009. aastaks.

Eelmise aasta august ja september olid müügi osas tõeliselt head kuud. Seejärel, oktoobrist alates, pole müük enam kasumlik olnud. Varasügisel veensin end ikka veel, et kuna tehas on viiele teele väga lähedal, teeb majanduslangus meile pöörde. Seda ei juhtunud. See tabas oma kohta.

Oktoobris sain aru, et olukord läks tõepoolest iga päevaga hullemaks. Minu esimene mõte oli: „Oh jumal, kas see siin jälle juhtub ja miks?“ Järgmine mõte oli, et ME EI ANNA ALLA. Siis mõtlesin, et õnneks on meie ettevõttel tugev alus. Oleme aastate jooksul suutnud arendustööd teha. Meil on võimekus absorbeerida.

Ma pole õige inimene majanduslanguse põhjuste analüüsimiseks. Võin ikka proovida. Olen soome mees. Maailma finantsturgudel vist mängureeglid siiski täiesti sassis polnud? Või olidki?

Kord ütles keegi mulle lähedane inimene: „Kas see peab kogu aeg nii raske võitlus olema?“ Eelmisel sügisel mõtlesin: „Jumal tänatud, et see on olnud raske võitlus. Muidu ma poleks sellest aru saanud.“ Muidugi saab ka naeratades rabeleda. Mina sain Naeratuse kuju põhikooli teises klassis, aga mitte naeratades. Ilmselt irooniliselt.

Järgmises artiklis räägin teile, kuidas me oleme nende aegadega kohanenud. Paraku on need ajad. Aga me ei anna alla!

Head märtsikuud,

Jukka Krogerus

tegevdirektor

Järelkiri

Ametinimetus: võtke minuga ühendust, kui soovite.

jukka.krogerus@dimex.fi