Aasta 2007 oli meile ja peaaegu kogu maailmale tugeva kasvu aasta. Mina ise, eriti selle majanduslanguse algstaadiumis, mõtlesin ja ütlesin, et varsti tulevad taas „paremad ajad“. Justkui peaksime natuke vastu ja oleme tagasi nii, nagu olid. Kas me läksime tagasi nii, nagu olid pärast eelmist majanduslangust 1990. aastate alguses? Ei läinud, muutus oli tugev juba siis. Teisest küljest naasime siis üsna kiiresti tugeva kasvu juurde. Kõigi ekspertide sõnul seda seekord ei juhtu.
Kui tahate ettevõtetes taas kasvu teha, peate seda ise tegema. Majanduskasv aitab meid mingil hetkel natuke. Maailm on praegu teistsugune kui 2007. aastal ja tagasiteed enam ei ole. Struktuurid on muutunud ja muutuvad veelgi, pole muud võimalust, kui koos muutuda, kui soovite konkurentsivõimeliseks jääda.
Nagu eelmistes artiklites mainitud, oleme alustanud väga jõulist arendustegevust. Oleme seadnud endale väga ambitsioonikad eesmärgid. Tahame kiiresti kasvu juurde naasta. Kas peame kasvama ja arenema? Ootame lihtsalt, paremad ajad tulevad. Loendame lihtsalt. Vaatame, kui kauaks raha jätkub. Kui me seda teeksime, siis paremad ajad meieni ilmselt ei tuleks. Ma arvan, et ainus võimalus on areng ja kasv.
Jalgpalli mõistes. Kaitse peab vastu pidama, muidu mänge ei võideta. Keskväljal peab olema struktureeritud positsioon, muidu mänge ei võideta. Rünnak peab väravale tulistama, muidu mänge ei võideta. Ennekõike peab meeskond looma väravavõimalusi, mis viivad väravateni, muidu mänge ei võideta.
Treeneritöös keskendume praegu väravate löömisele. Väljakul või õigemini väljakul valitsevad tingimused pole just parimad võimalikud. Need on sellised, nagu nad on. Treenerina on mugavam ja eesmärk on praegu ja tulevikus hakkama saada. Tahame tulevikus olla veelgi tugevam meeskond. Selle poole me püüdleme ja nii me tegutseme.
Treening ja võistlemine on toredad. Vahel oleme ebamugavustes. Nii me siis elus üldiselt olemegi. Elu on igapäevaelu, aga ka pidustuste aeg. Edu tuleks nii igapäevaelus kui ka pidustustel kõvasti „õhku lasta“. See on eriti raske meile, soomlastele. Meil on traditsioon „pika rõõmu pärast nutta“ jne. Tegevjuhina on mul eriline vastutus „õhku lasta“. Kas meil kõigil on üksikisikutena eriline vastutus „õhku lasta“?
Novembris uued ideed.
Liigume lihtsalt edasi ja aeg-ajalt "tuulutame".
Jukka Krogerus
PS. Tänan tagasiside eest. Seal saab ikka oma tundeid välja elada või isegi tagasisidet anda.
jukka.krogerus@dimex.fi