Autoriõigus ja tänu, Minna Koivu. See pidi olema umbes 1997. või 1998. aastal, kui ma esimest korda Dimexi nimelise töö-/igapäeva-/peoriietuse otsa komistasin. Ma ütlen "pidulik", sest meie peres kantakse Dimexit igas olukorras. Põhja-Pohjanmaa on nüüd tuntud selle poolest, et kõigil endast lugupidavatel noortel ja lapsevanematel peavad olema Dimexi riided, mõned kandsid neid isegi pingil. Üks noor daam muretses kord, et neid riideid pole piisavalt väikeses suuruses saadaval. Noh, disaineritel pidi algselt olema teine eesmärk, vaevalt neid siinsete higiste teismeliste moerõivastena ette kujutati. Meie peres on isa selles osas moeteadlik olnud juba väga noorest east peale ja sama trend jätkub tänaseni. Ma arvan, et tal on selle kasutamise kogemust kogunenud vähemalt 15 aastat. Muidugi, enne oli ainult tööalaseks kasutamiseks mõeldud Dimexit, nüüd on eraldi „puhkuseks mõeldud Dimexit“. Nii see maailm muutubki... Pere vanim laps jätkab nüüd seda traditsiooni ja on selle üle uhke. Mõtlesin tol ajal, et peaksin vist mingisuguse passi sellesse Dimexlandiasse hankima. Olgu, pean tunnistama, et isegi mu emal on garderoobis paar paari Dimexi. Enda kaitseks ütlen, et need on nii mugavad kanda. Kui ma ajaloo imesid meenutasin, vilksatas mul slaidiesitluses silme eest läbi erinevate aastate töörõivaste mudelite värviskaala; alguses oli ainult sinine, siis ilmusid mässumeelsed lillad/hallid ja nüüd hakkavad silma kollased-mustad riided. Olen arenguga väga rahul. Ma ei julgeks küll ühelegi peole võõrustajaga minna, kui ma näiteks naabri pulmas ikka veel siniseid trakse kannaksin. Must on selleks otstarbeks kena. Ja kollane on päikeselise ilmaga kena pilgupüüdja. See on kõva mees.